Olen seda meelt, et kui sul noore ja julgena mõni mõte peas mõlgub, siis tuleb sellest kohe kinni haarata – ja lihtsalt pihta hakata. Kui palju sul päriselt sel hetkel kaotada on? Kui jäädki ebaõnnestumise korral sajast või tuhandest eurost ilma, siis tegelikult ei ole see suures pildis mingi kaotus. Sa teenid selle raha pigem varem kui hiljem tagasi ja elad samasugust elu edasi. Ainus vahe on selles, et pärast seda on sul edaspidiseks väärtuslik õppetund ja uued kogemused, millele järgnevatel katsetustel tugineda. 

Keskkooli lõpus teadsin, et tahan juba kooli kõrvalt leida endale töökoha, millega saaksin pärast lõpetamist jätkata. Alguses katsetasin mitmeid erinevaid lisatulu teenimise võimalusi: müüsin portaalides vana elektroonikat, kirjutasin inimestele ja ettevõtetele raha eest luuletusi ning laule, katsetasin algelistes programmides videotöötlust jms. Ühel hetkel tundsin, et sellest ei piisa –  tahan alustada päris oma asjaga. Otsisin veebist võimalusi, kuidas kodustes tingimustes vaid arvuti abil raha teenima hakata. Võtsin lahti Youtube’i õpetusvideo, tegin prooviks oma esimese veebilehe ning panustasin praktilisse õppimisse isuga tunde. Mõne aja möödudes saingi endale töökoha veebiarendajana. Ühel hetkel tekkisid töö kõrvalt ka isiklikud kliendid, kes tundsid minu tehtud kodulehtede vastu huvi.  Kui 19-aastaseks sain, nägin juhtumisi, kui lihtne on praegusel ajal läbi veebi oma ettevõtet luua. Mõtlesin endamisi, et kui hull see asi ikka olla saab – ja tegingi ta ära!

Istusin mõttega vastsündinud firmast kodus ja mul polnud halli aimugi, mida sellega peale hakata. Kuna rahalist ressurssi ettevõtte reklaamimiseks ei olnud, siis pidin leidma muid võimalusi. Lahenduse leiab aga alati – võtsin lahti Google Mapsi, hakkasin järjest kohalikke ettevõtteid läbi kirjutama ja neile oma teenust pakkuma. Uskumatul kombel võttis päris suur osa kirjasaajatest minu pakkumise vastu ja kuulas hea meelega minu ideest nende ettevõtte koduleht ühel või teisel moel paremaks muuta. Jah, minu, endagi silmis noore nolgi olematust kogemusest piisas, ilmselt minu jutt või sisemine põlemine oli piisavalt veenev! 

Üsna varakult hakkas töökoormus kasvama ja vajasin juba rohkem abikäsi. Lõin mõned töökuulutused ja katsetasin esimest korda värbamisprotsessi, mis oli taas väga veider kogemus – intervjueerisin töövestlusel endast kaks korda vanemaid inimesi. Pärast hulka töövestluseid sain aru, et meie agentuuris peab olema midagi teistsugust, see oma nišš, mida teised ei paku. Meie brändiks kujunes tõsiasi, et kõik meie töötajad on noored hakkajad, kes on oma ameti värskelt selgeks õppinud ning seeläbi kursis kõige värskemate trendide ja lahendustega.Sain värbamise käigus aru, et on suur vahe, kas inimene on õppinud kujundustöid pea 20 aastat tagasi või nühib veel parasjagu koolipinki – viimased on praeguse digimaailmaga palju paremini kursis. Jätsin värbamise pooleli ja hakkasin lappama hoopis Eestis toimetavaid õpilasfirmasid. Otsisin üles disainitööga silma paistnud õpilasfirmad ja võtsin nendega ühendust. Nii leidsin disainerid, kes toimetavad Topeltkliki töödega tänaseni. Eriti vinge on see, et on väga vähe töid, mille puhul klient kohe esimese korraga rahul poleks. See on disainimaailmas vägagi märkimisväärne!

2023. aastal tahtsin ettevõtet hooga edasi arendada ja võtsin sihiks olla kursis kõigi uuemate tehisintellekti ja digiturundusvaldkonna trendide ning muudatustega. Nii asutasin oma teise ettevõtte, mille alt otsustasin hakata gümnasistidele valikaineid andma. Sealt edasi arenesid välja koolitused, lühikursused, töötoad, kuni leidsin end andmas loenguid ka ülikoolis.

Tõsi – sellel roadtripil on olnud väga palju keerulisi olukordi ja mõnikord on tekkinud ka momente, mil kahtlen oma otsustes. Olen aja jooksul sõlminud lepinguid, mille mittetäitmisel jääksin ilmselt pooleks eluks võlglaseks. Olen korduvalt võtnud riske rahapuhvrit omamata, kümneid tuhandeid eurosid kaotanud, saanud klientidelt sõna otseses mõttes rahadega üle, teinud meeletult 24-tunniseid tööpäevi, võtnud vastu suuri miinuseid, saanud petta Pakistani arendajatelt, pidanud pangale tõestama, et ma ei toeta Küprose terrorismi. Olen teinud sadu tunde tasuta veebilehti, et omale nime tekitada, kustutanud tulekahjusid, kuulanud inimeste vihalaviine ning kogenud seda, mis tunne on omada pangakontol 30 senti, kui järgmiseks päevaks on vaja 8000 eurone maksekohustus tasuda. Lõppkokkuvõttes mõtlen ikka üht ja sama – vigadest õpitakse.

Praeguseks oleme jõudnud olukorda, kus me ei ole enam pikka aega ettevõttele reklaami tegema pidanud – absoluutselt kõik uued tööd tulevad tänu eelmiste klientide soojadele soovitustele. Midagi rohkemat ei oskakski tahta – inimesed usaldavad meid, ja kõigi katsumuste kiuste, meie neid.